Eesti hagijas on ainus Eestis aretatud koeratõug. Tõu ajalugu ulatub tagasi 1947. aasta, mil NSV Liidu Rahvamajanduse ministreerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Tol ajaperioodil olid Eestis levinud peamiselt kohaliku hagija ja beagli ning šveitsi hagija ristandid. Eesti hagijas loodi eesmärgiga kohanduda kohalike jahipidamise tingimustega, olles tugev ja vastupidav jahikoer metsikutel Eesti maastikel.
Eesti hagija on tuntud oma suurepärase jahipädevuse poolest, mis on välja arenenud juba kuue kuu vanuselt. Tõule on iseloomulik tasakaalukus ja visadus saaklooma otsingul ning jälitamisel, mistõttu hindavad jahimehed seda tõugu kõrgelt. Koera võimekus töötada ilma pausideta aitab tagada eduka jahi.
Esteetiliselt nauditava kõlava ja meloodilise häälega Eesti hagija on populaarne mitte ainult kodumaal, vaid ka väljaspool Eesti piire. Tõug on tuntud ka teiste nimede all nagu Chien Courant d’Estonie prantsuse keeles ning eestinajokoira soome keeles. Mitmekülgse ja töökat koera kasutatakse sageli jänese-, rebase-, ilvese-, metssigu-, põdra- ja punahirvejahil, andes tunnistust selle võimekusest erinevates jahisituatsioonides.
Ajalugu ja päritolu
Eesti hagijas on ainulaadne koeratõug, mis on aretatud vastavalt konkreetselt Eestile omastele jahipidamise vajadustele ja keskkonnatingimustele. Selle kujunemislugu on tihedalt seotud nii kohalike hagijate kui ka välismaiste tõugude ristamisega, mis on andnud aluse tänasele tunnustatud jahikoerte tõule.
Tõu kujunemine
NSV Liidu Rahvamajanduse Ministeerium ja selle allorganisatsioon, NSVL Põllumajanduse Ministeeriumi looduskaitsealade ja jahimajanduse Peavalitsus, andsid 1947. aastal suunised, et igal liiduvabariigil peab olema oma hagijatõug. Eesti hagijate aretus algas, ristates kohalikke hagijaid inglise beagle’itega ja Šveitsi hagijatõugude esindajatega − lutserni ning berni hagijaid.
Aretusprotsessis kasutati samuti vene-poola hagijaid ja taksikoeri, et sobituda Eesti maastike ja jahipidamise tingimustega. 1954. aastal koostati uue hagijatõu standard, mis põhines juba väljakujunenud Eesti hagijate omadustel.
FCI tunnustus
Eesti hagijas pole siiani saavutanud FCI (Fédération Cynologique Internationale) ehk Rahvusvahelise Koertenäitusföderatsiooni ametlikku tunnustust. Sellele vaatamata toimub aretustöö vastavalt ametlikule standardile, mille kinnitas Eesti Kennelliit. Tõu ametlik klassifikatsioon paigutab Eesti hagijad rühma 6, kuhu kuuluvad hagijad, jäljekoerad ja nende sugulastõud, kuid FCI standard nr 366 jääb veel tunnustamata.
Tõu kirjeldus
Eesti hagijas on tunnustatud kui eesti kennelliidu vapiloom, mis peegeldab selle tõu olulisust Eesti jahikultuuris. Tõu standard seab nõudmised nii välimuse kui ka iseloomujoonte osas.
Välimus
Eesti hagijas on keskmise suurusega koer, kelle turja kõrgus on meestel umbes 45-52 cm ja emastel 44-49 cm. Tõu standard kirjeldab neid kui kõrbpiirdega mustalaigulisi hagijad, kusjuures kattekarv on lühike, tihe ja hästi liibuv. Tõu iseloomulik välimus on tasakaalustatud koos proportsionaalse pikkuse indeksiga, mis aitab kaasa headele tööomadustele maastikul.
Iseloom
Iseloomult on eesti hagijas tasakaalukas ja sõbralik, samuti tuntud oma visaduse poolest jahisituatsioonides. Loom on elav ja aktiivne, ent samas kuulekas ja lihtsasti koolitatav, mis teeb temast ideaalse kaaslase nii jahil kui ka pereringis.
Tervis
Tõu tervise osas on info piiratud, kuid on teada, et tegemist on üldiselt vastupidava koeratõuga. Siiski, väikese populatsioonisuuruse tõttu on eesti hagijasel suurem risk geneetilisteks probleemideks, mistõttu on oluline toetada vastutustundlikku aretamist, et säilitada tõu tervis pikas perspektiivis.
Kasutusvaldkonnad
Eesti hagijas on tõug, mis on aretatud spetsiaalselt jahipidamiseks, kuid selle tasakaalustatud iseloomu tõttu sobib hästi ka lemmikloomaks. Tõu turjakõrgus ja keskmise kasvu kehaehitus teevad temast vastupidava kaaslase nii metsas kui kodus.
Jahikoerana
Eesti hagijas on ajav koer, kelle peamine kasutusala on jahipidamine. Tegemist on scent hound’iga, kes on oma töö osas väga kirglik. Luues erilise sideme jahimehe ja koera vahel, kasutatakse eesti hagijat eelkõige jänese– ja rebasete küttimisel, kus tema meloodiline hääl on hindamatu väärtusega. Veel on tõu esindajad tuntud ka ilvese jahipidamisel. FCI standardi kohaselt on eesti hagijas suuteline töötama igasugustes ilmastikutingimustes, mis peegeldub nii tema aretuses kui ka töövõimes metsloomade nagu metskits ja sokk ajamisel.
Lemmikloomana
Kuigi eesti hagijas on aretatud jahipidamiseks, on ta samuti suurepärane lemmikloom. Tõuga tutvudes leiab, et eesti hagijas on sõbralik ja rõõmsameelne kaaslane igale perele. Nende keskmisekasvuline keha ja hea tervis teevad neist sobivad kaaslased igapäevasteks tegevusteks. Eesti hagijas suudab kiinduda oma perekonda ja näidata üles truudust ning armastust, olles samas aktiivne ja mänguhimuline. Oma šveitsi hagija ja beagli esivanemate tugevatest jahiomadustest lähtuvalt vajab eesti hagijas siiski ka piisavalt igapäevast liikumist ja vaimset stimulatsiooni.
Eesti Hagija kaitse ja säilitamine
Eesti hagijas on Eestis aretatud koeratõug, millel on oluline roll nii kultuuripärandi kui ka jahitraditsioonide säilitamises. Selle liigi kaitsmiseks ja säilitamiseks on ette võetud mitmeid samme.
Populatsiooni seisund
Eesti hagijas ei ole hetkel hävimisohus, kuid selle populatsiooni seisund nõuab pidevat jälgimist. Tõu säilimise tagamise aluseks on tasakaalustatud arv aretuses osalevaid isendeid. Jahiloomade arv on üks oluline tegur, mis mõjutab Eesti hagijate kasutusvõimalusi ja nõnda ka nende populatsiooni seisundit. Eesti Kennelliit, olles Eesti hagijat tunnistanud EKL vapiloomaks, rõhutab tõu olulisust.
Aretusprogrammid
Tõuaretusprogrammid mängivad võtmerolli Eesti hagijate säilitamisel. Need programmid keskenduvad laiemale geneetilisele mitmekesisusele ja tervete ning heade jahiomadustega koerte kasvatamisele. Aretus viiakse läbi kontrollitud keskkonnas, kus tõu iseloomulike tööomaduste, nagu visadus ulukit otsides ja jälitades, säilitamine on esmatähtis. Lisaks sellele on aretusprogrammide eesmärgiks säilitada eesti hagijate kaalu ja suuruse standardid, mis on jahipidamisel, näiteks ilvesejahil, olulised.
Tõu populaarsus ja kultuuriline tähtsus
Eesti hagijas, tuntud ka kui Estonian Hound, on Eesti päritolu koeratõug, mis on oluline osa riigi kultuuripärandist. Tõug on tunnustatud oma jahioskuste ja meloodilise haukumise poolest.
Eestis
Eesti hagijas on alates 1998. aastast ametlikult Eesti Kennelliidu poolt kinnitatud tõug. Tõu tunnustamine kohalikul tasandil on mänginud olulist rolli selle säilimisel ja populariseerimisel. Sellest hoolimata on Eesti hagija haruldane ja väikese populatsiooni tõttu on koera populatsioon ohustatud, kuna paljud kutsikad on sugulased omavahel. Eesti meediafailid tihtipeale kujutavad eesti hagijaid, rõhutades nende tähtsust jahikultuuris ja loodusarmastuses.
Rahvusvahelisel tasandil
Rahvusvahelisel areenil vaadeldakse Eesti hagijat kui rahvuslikku aaret, kuid aktiivset tunnustust FCI (Rahvusvaheline Kennelföderatsioon) poolt on veel ootel. See ei ole veel lisatud ametlikku listi koeratõugudest, mida FCI tunnustab. Siiski on võimalusi tõu rahvusvaheliseks populariseerimiseks läbi eri koerteareenidel osalemise ja sellega seotud teadvustustõstmise. Eesti hagijas on tuntud oma tasakaalustatud kaalu ja suuruse poolest, mis teeb sellest sobiva kaaslase erinevatesse kliimatingimustesse.
