All posts tagged “dominantsus

comment 0

Dominantsus ja kodukoerad

Dominantsus ja kodukoerad

Koertega seonduvas kirjanduses räägitakse väga palju karjasuhetest, rõhutatakse vajadust kehtestada end koera jaoks karjajuhina ja kirjutatakse ka “dominantsetest koertest”. John W.S. Bradshaw, Emily J. Blackwell ja Rachel A. Casey Bristoli ülikooli antrozooloogia instituudist Ühendkuningriikides arutlesid, kas dominantsuse kontseptsioon on sobilik, kirjeldamaks kodukoerte käitumist.

“Dominantsus” märgib teaduslikes tekstides kahe isendi suhete vahekorda. Mõistet pole võimalik seega kasutada kirjeldamaks ühe koera iseloomu. Arvatakse, et dominantsus paneb koeri käituma teiste suhtes agressiivselt, kuid teadlased kahtlevad selle õigsuses.

R. Lockwood, kes uuris 1979. aastal avaldatud uuringus vangistuses elavaid hunte, leidis, et agressiivse käitumise ilmingu sagedus pole seotud dominantsusega või positsiooniga karjas. Hiljem on tehtud uuringuid vabalt elavate huntide kohta (Mech, 1999, Packard 2003) ning leitud, et hierarhilisi karjasid nad ei moodusta, vaid tavaliselt elavad koos emase-isase paar oma mitme põlvkonna järeltulijatega, mida võiks nimetada pigem perekonnaks – vanemad hoiavad korda ilma vägivallata. Suuremates karjades looduses, kus on koos mittesugulased või kui üks või mõlemad emase-isase paarist on surnud, esineb rohkem agressiivset käitumist, aga sellegipoolest pole see seotud stabiilse hierarhiaga, vaid muutub vanuse, aja ja ressursside rohkusega.

On kahtluse alla seatud, kas üldse saab huntide ja koerte sotsiaalset struktuuri samastada. Van Kerkhove vaatles 1975-1999 aastatel tehtud 5 uuringu raames hulkuvaid koeri. Grupid koosnesid sugulussuhetes olevatest koertest, kes kaitsesid kindlat territooriumi. Karjastruktuur oli väga lõtv ja omavahelist koostööd kutsikate kasvatamisel ega toidu leidmisel ei toimunud, mis huntide puhul on tavaline. Grupis oli mitu poegivat emast – olukord, mida huntide karjas ei esine. Domineerimisele või allumisele viitavaid käitumismustreid oli märgata väga vähe, suhtlus toimus peaaegu märkamatult kehakeelega ja suhted põhinesid vastastikusel tunnustusel. Agressiivsust esines rohkem jooksuajal või kui emasel olid kutsikad. On tehtud ka uuring mittesuguluses olevatest kastreeritud isastest koertest koosneva rühma kohta – huntidele sarnast karjastruktuuri ei leitud ning kindlaid hierarhiaid ka mitte. Seega käituvad huntide ja koerte grupid siiski erinevalt.

Tänapäeval arvatakse, et koertevahelised suhted kujunevad välja eelnevatel kohtumistel saadud kogemuste põhjal. Näiteks tuleb perre uus koer, kes saab kiiresti aru, et vanemat koera ei tasu toidu läheduses tülitada, samas aga mõistab, et too mänguasjadest nii palju ei hooli. Seega võib ühel momendil jääda mulje, nagu vanem koer oleks dominantne, kui ta enne sööb, aga kui noorem koer napsab vanemal mänguasja suust, oleks justkui nooremal õigus.

Varasemad kogemused loevad ka siis, kui koerad kohtuvad esimest korda. Näiteks on üks afganistani hurt kohanud varem valget väikest koera, kes käitus tema suhtes agressiivselt. Ta kohtub tänaval väikese valge jack russelli terjeriga, kes kardab endast suuremaid koeri. Selline kohtumine on mõlemapoolselt väga pingeline ning võib väiksemagi vale liigutuse peale lõppeda nägelusega. Siin ei ole tegemist karjasuhete välja selgitamisega, vaid lähtutakse varasematest kogemustest.

Varasemate kogemuste põhine käitumine toimib ka koera-omanike suhete puhul. Kui omanik on olnud mingis kontekstis koera suhtes agressiivne, ilmutab koer rahustavaid kehakeele märke, et sarnast käitumist ära hoida. Kui koer on õppinud, et sellisest kehakeelest ei piisa omaniku leebumiseks, võib ta urisedes hoiatada – kui ka see ei toimi, rünnata. Õppinud, et agressiivne käitumine hoiab ebameeldivused eemal, koguneb tal julgust sarnaselt uuesti käituda, ning omanikule võibki tunduda, et koer on üle käte läinud ja üritab end “dominantselt” kehtestada.

Paljud koerte treenerid ja käitumise eksperdid on loobunud dominantsuse mõiste kasutamisest, sest ekslikust kasutusest on võrsunud karme koera psüühikat kahjustavaid treeningvõtteid nagu koera selili maha surumine ning vähem kahjulikke, kuid ebavajalikke nõuandeid nagu ajaliselt enne koera söömine karjajuhi staatuse näitamiseks.

Bristoli ülikooli teadlaste kogutud materjalist selgub, et koerad ei moodusta hundiga sarnaselt karjasid ning ka huntidel ei esine varem arvatud ranget hierarhiat, vaid karja moodustab perekond. Lisaks pole dominantsus koera iseloomu kirjeldav omadus. Seega dominantsust ja staatuse kehtestamist koerte agressiivsuse põhjuseks lugeda on ekslik ning agressiivsuse põhjusi peaks uurima teise nurga alt.

Artikkel on avaldatud Tunne Koera 2014 veebruari numbris