comment 1

Mis võib tegelikult koertega seotud probleemide taga olla?

Kirjutan üle väga pika aja jälle tunnekoera blogisse. Olen koerandusest aasta jagu eemal olnud, pole koerte käitumisest või treenimisest lugenud ega kursustel käinud. Tänu sellele, ning kindlasti ka kassi võtmisele, on tekkinud koera pidamise suhtes veidi teine seisukoht.

Varem, kui minu tuttavad ütlesid, et koera koht on maal õues, mitte linnas, ütlesin trotsiga vastu, et kõik on võimalik kui väga tahta, ja saab ju koerale jalutuskäikudega piisavalt vabadust, liikumist, tegevust pakkuda ka korteris elades. Aga milline pingutus see on… Vähesed mõistavad selle pingutuse suurust kuid saavad tundma selle ülesande ebaõnnestumise raskust.

Nüüd on mul tekkinud mõte, et ehk olekski “maal õues” eluviis lahendus paljudele muredele, mis tänapäeva koeraomanikel on. Mõtleme korraks, mis on tavalisemad probleemid, millega pöördutakse foorumitesse või käitumisnõustajate poole ja vaatame, kas probleem laheneks, kui nad elaks maal ja koer oleks õues.

  • Närib keelatud asju.
    Ta näriks õues puuoksi ja ei hävitaks Dolce Gabbanasid.
  • Teeb häda tuppa.
    Ta oleks õueeluga harjununa saanud selgeks, et muru on õige koht, kuhu häda teha ja tuppa tulnuna ta suure tõenäosusega vaipa WC’na ei kasutaks.
  • Tirib rihmast.
    Ei pea ju maal käima rihmas jalutuskäikudel?
  • Kardab teisi koeri.
    Eesti talud on üksteisest tavaliselt nii kaugel, et koer ei ole kunagi sunnitud olema võõrastele koertele nii lähedal, kui linnas. Ka siis kui toimub kohtumine võõra koeraga, on põgenemisdistantsid suured ja kumbki koer ei tunne ennast lõksus olevana.
  • Haugub liiga palju.
    Esiteks tuletame meelde, et haukumine on täiesti normaalne koera eneseväljendusviis. Teiseks, korterisse lõksu jäänud koerad hauguvad tavaliselt igavusest, kuid maal õues oleks palju lõhnu, helisid ja hiiri keda taga ajada. Naabreid ka haukumine maal vaevalt nii palju häiriks, kuna nad on kaugel.

Ehk siis selle asemel, et probleemide lahenduseks võtta kasutusele järjest keerulisemaid õpetamismetoodikaid, tuleks astuda samm tagasi. Teie vanaemad-vanaisad pole arvatavasti palju koerte treenimisse ja treenimistehnikate uurimisse aega panustanud, ometi on neil väga armsad lapsesõbrad ja koduvalvurid maja juures.

Lähen nüüd oma aruteluga veelgi kaugemale, ja ütlen, et võibolla ei peakski inimesed endale koera “võtma”. Kas on üldse võimalik ja eetiline “omada” teist elusolendit? Kas me peaks äkki mitte üritama elusolendeid esemeteks taandada?

Minu väikelinnas elav sõbranna “sai endale” koera lihtsalt nii, et ülejärgmise naabri koer hakkas tihedalt nende maja juures käima. Lõpuks oli ta täieõiguslik pereliige, mängis õuel kassiga ja oli grillipidudel alati kohal. Tehti ainult niipalju et anti talle vahel süüa ning regulaarselt kirbu- ja ussirohtu. Suure osa päevast tegi koer linna peal ise tiire aga põikas  ka nende poolt läbi. Selline koera ja inimese suhe on täiesti puhas, lubades mõlemale poolele täielikku vabadust ja jättes igasugused omandisuhted kõrvale.

Koera mitteomamisel ei saa ka keegi sundida sind oma koera ketti panema, sest ta pole “sinu oma”.

Vaba koerte ja inimeste suhtlus toimub kohtades, kus on palju hulkuvaid koeri. Neid kahjuks üritatakse kinni püüda, varjupaika toppida ja omanikud leida, aga ma kahtlen selle teo vajalikkuses.

Kokkuvõtvalt öeldes olen ma jõudnud arusaamisele, et ehk on vaja minna back to basics – pöörduda tagasi loomulikuma suhte poole inimeste ja koerte vahel, viia suhtlus sellisele vabale kujule, nagu on see sajandeid varem olnud ja kenasti toiminud.

1 Comment so far

  1. miiiamariiia

    Nõustun. Ideaalis võikski iga koer elada maal õues – ja eelistatavalt ikka mitte ketis, vaid vabalt. Kindlasti on koera (eriti suure ja energilise) linnas korteris pidamine keeruline ja paras väljakutse. Isegi kui käia kohusetundlikult (olenemata ilmast, tujust, tervisest) iga päev 3-4 korda jalutamas, ei pruugi sellest nn high energy koerale piisata. Arvan, et sellisel juhul on võlusõnaks koerteaedik ja/või mingi natukene kaugem inimtyhi koht, kus koer saab lahtiselt joosta … rihmas jalutades ei olegi võimalik eriti edukalt koera väsitada ja sellest tulenevaid probleeme vältida. Kes on vähem entusiastlikum ja fanaatilisem, võiks mingi koerte spordialaga tegelema hakata, nt agility …

    Noore inimesena ma tegelikult kardan, et yhel päeval vb saabuda hetk mil ma pean kolima ning koos oma suure koeraga kuskil suurlinna korteris elama. Tõenäoliselt 34 ruuduses v6i nii. Tean, et see saab olema piinarikas, kuid ma olen sellega arvestanud – ma olen koera võttes endale selle vastutuse võtnud ja nui neljas, sajagu või pussnuge – ma pean temaga jalutamas käima ja pühendama aega tema energia kulutamisele. Ainuke lohutus on see, et ajaga muutub see tõenäolisemalt kergemaks, ja yhel hetkel on loomuliku argielu osa nagu nt hammastepesu :)

    Olen kylastanud riike, kus koertel lastakse nö vabalt elada – ja kuigi teoorias kõlab see õndsalt, siis reaalsus on kohutav. Need koerad on näljas ja haiged … ja nendes riikides reeglina suhtutakse neisse kui parasiitidesse, mitte kui mingisugust väärtust omavatesse elusolenditesse. Kreekas näiteks on täiesti tavaline praktika turismihooaja lõppdes hulkuvaid koeri massiliselt mürgitada – ja sealjuures mitte millega kiire ja valutuga vaid nt suuri, päevi kestvaid sisemise verejookse põhjustavate rotimürkide ja klaasikildudega. Seal on samuti tavaks üleliigseid koeri viia prügimägedele – Kreeka prügimäed kubisevad haigetes hyljatud “inimese sõpradest”, kes ei saa aru, miks neid sedasi karistatud on. Kreeklaste arvates pole ka patt pidada suurt koera eluaeg meetrise ketijupi otsast keset kõrbe meenutavat tyhermaad. Selliseid õnnetuid ketikoeri on kõik maakohad täis. Enne Kreekat arvasin, et Eesti maakohtade ketikoertel on halb elu, aga ei, tean nüüd, et Eesti koerad on väga õnnelikud loomad ikkagi enamasti. Ja kui neid ka enam ei soovita, siis nad lastakse maha või pannakse magama – nii jubedalt kui see ka ei kõla, on see kordades humaansem minu arvates kui nende prügimäele või (Kreeka) tänavale viskamine.
    Kreekas ringiliikudes vaatavad peaaegu iga nurga pealt vastu vaiksed, valu ja kannatust täis silmad. Jah, on yksikud õnnelikud nn külakoerad kes elavad tavernade lähedal ja keda toidetakse – kuid see on vähemus.

    Ma pooldan ka koerte loomulikkuse säilitamist, mulle ei meeldi kui kiskja topitakse roosadesse kleitidesse ja arvatakse, et ta ei tohiks kunagi kaevata, haukuda ega uriseda (loomulik märguanne koerte maailmas), mulle ei meeldi kui inimesed võtavad koera korterisse ja yritavad tast kyylikut teha. Kuid see on siiski parem kui olla metsik ja nälginud kodutu koer kuskil Lõuna-Euroopa tänaval … :)

Leave a Reply