All posts filed under “Uuringud

comment 0

Koera treenimise sagedus: vähem on parem

Koera treenimise sagedus - vähem on parem - Tunne Koera www.tunnekoera.ee

Kas oled üritanud olla ülitubli ja oma koera iga päev treenida? Järgnevast Taanis tehtud uuringust selgub, et üle pingutada pole vaja – iganädalane treening annab isegi paremaid tulemusi.

Uuringus osalesid beagle tõugu koerad. Neid õpetati käppa hiirematile panema, kusjuures pooli neist treeniti üks kord, teisi viis korda nädalas. Sooviti näha, kas treeningtundide sagedusest oleneb, kui kiiresti koerad mingi uue triki selgeks saavad. Õpetamiseks kasutati klikkerit ja positiivse kinnistamise tehnikat.

Nendel koertel, keda õpetati vaid kord nädalas, kulus palju vähem trenne, et käpa hiirematile panek selgeks saada, lisaks läks neil ka treeningu ajal õppimine palju ladusamalt. Teadlased oletasid, et üks kord nädalas treenitud koerte jaoks oli trenniaeg põnevam, kui neil, keda peaaegu iga päev treeniti, seega jäi neile õpitu paremini meelde.

Oma koeraga peab loomulikult iga päev tegelema. Mingi kindla triki selgeks õpetamiseks aga pole vajalik treeninguid tihedalt teha – piisab korrast nädalas. Harvem trenni tegemine tagab ka selle, et õpitu jääb pikemaks ajaks meelde. Laisemapoolsete koeraomanike jaoks on see igatahes väga hea uudis!

comment 0

Kas koerad tunnevad pärast pahanduse tegemist end süüdi?

Kas koerad tunnevad süüd? - Tunne Koera www.tunnekoera.ee

Kindlasti olete koju tulnud ja märganud, et koer on pahandust teinud, kusjuures süüdlane ise istub õnnetu näoga ja vaatab teile kurvalt otsa. Alexandra Horowitzi huvitas, kas koerad tõesti tunnevad süüd. Uuringu tulemused olid üllatavad – koerad tekitavad “süüdlasliku” näo ainult siis, kui omanik on kuri.

Süüdlaslikku olekut on täheldatud ka primaatide ja huntide hulgas. Pea madalal hoides pilgu vältimine vähendab konflikti karjaliikmetega ning kutsub teistes esile kaastunde. On ka leitud, et koertel on väiksem tõenäosus saada pahandada, kui nende kehakeel on süüdlaslik. Näiline süüdiolek aga ei pruugi tähendada, et loom end ise süüdi tunneks.

Uuring teostati järgmiselt. Koeraomanikud pidid keelama oma koeral põrandalt maiust võtta ja seejärel ruumist lahkuma. Kui omanik tuli tagasi, siis ütles katse läbiviija, kas koer võttis maiuse või mitte. Läbiviija ütles mõnikord omanikule, et koer sõi maiuse ära, kuigi ta seda tegelikult ei teinud. Teistel kordadel aga, et koer ei söönud maiust, kuigi tegelikult sõi.

Hoolimata sellest, kas koerad sõid maiust, ilmutasid nad alati süüdlaslikku käitumist, kui nende omanikele oli öeldud, et nad ei kuulanud sõna. Kõige “süüdlaslikuma” näoga olid need koerad, kes ei olnud maiust söönud, aga kellega omanik sellegipoolest pahandas. Seega selgus katsest, et koerad reageerisid ainult omaniku kehakeelele.

Miks aga on koeral vahel süüdlaslik nägu juba enne, kui omanik on pahanduse avastanud? Süüdlaslik olek võib olla ka õpitud seos, näiteks on koeraga varem kurjustatud katkirebitud salfrätipaki eest ning seostab nüüd katkist pakki omaniku juuresolekul pahandada saamisega.

Kuna süüdlaslikul käitumisel on omanikku rahustav mõju, teevad koerad süüdlaslikku nägu ilmselt sellisel juhul, kui on oht saada pahandada. Seejuures ei ole vahet, kas koerad on keelust üle astunud või mitte.

comment 0

Uus õpetustehnika “tee järgi”

Uus õpetustehnika "tee järgi" - Tunne Koera www.tunnekoera.ee

Seni on koerte treenimine põhinenud individuaalsel õppimisel, nagu operantne või klassikaline tingimine. On aga tõestatud, et koerad suudavad inimestelt õppida ning neid jäljendada. On avastatud, et koertele saab õpetada trikke, näidates need ise kõigepealt ette ja lastes koeral end jäljendada.

Tee järgi meetod on parim keerulisemate käitumiste õpetamisel

Claudia Fugazza ja Ádám Miklósi Eötvös Loránd ülikoolist Budapestis võrdlesid “tee järgi” meetodi ja klikkertreeningu ehk operantse tingimise meetodi efektiivsust. Esimene põhineb sotsiaalsel õppimisel ning teine individuaalsel õppimisel.

Uuringus kasutati koera-omaniku paare, kes olid kas ühe või teise meetodi kasutamises sertifitseeritud ning nad pidid õppima ära kolm uut trikki: lihtsa, keerulise ja kombinatsioontriki, mis koosnes kahest trikist. Iga triki õppimiseks oli aega 15 minutit.

Tulemustest selgus, et lihtsa triki õpetamisel polnud vahet, kas kasutada klikkerit või “tee järgi” meetodit, kuid keerulise ja kombinatsioontriki õpetamisel oli “tee järgi” meetod efektiivsem, ehk koer õppis triki selgeks kiiremini.

Kuidas see käib?

Esialgu tehakse koerale “tee järgi” põhimõte selgeks. Koerale õpetatakse selgeks kolm trikki, mida ta oskab märgusõna peale esitada. Koerajuht näitab ühe talle tuntud trikkidest ise ette, seejärel ütleb “tee järgi” ning annab triki märgusõna. Kui koer teeb, mida paluti, premeeritakse. Nii harjutatakse kõiki kolme eelnevalt õpitud trikki, kuni koer jäljendab inimest kohe pärast seda, kui öeldakse “tee järgi”.

Lõpuks peaks koer õppima selgeks uue ja tundmatu triki nii, et talle näidatakse uus trikk ette, antakse uus märgusõna, öeldakse “tee järgi”, siis proovib koer jäljendada ning teda premeeritakse. Seejärel öeldakse ainult märgusõna ja viimaks jäetakse ka ettenäitamine ära – koer peaks märgusõna peale demonstreerima soovitud käitumist.  Detailsemat infot saab Claudia Fugazza DVD pealt.

Siin videos tutvustab meetodi autor Claudia Fugazza, kust “tee järgi” ( ingl.k do-as-i-do) pärit on, ning näitab ka oma koera peal, kuidas see välja näeb.

Iga koer õpib erinevat moodi, seega on treenimisel hea meetodeid varieerida, kuni leitakse koerale kõige sobivam. “Tee järgi” on üks paljudest võimalustest, kuidas oma koerale midagi selgeks õpetada ning see võib olla keerulisemate trikkide õpetamisel efektiivsemgi, kui klikkertreening.

 

comment 0

Mida antakse koertele söögiks ja kuidas see mõjutab nende toitainelist tasakaalu?

Mida antakse koertele söögiks ja kuidas see mõjutab nende toitainelist tasakaalu? - Tunne Koera www.tunnekoera.ee

Rühm rootsi teadlasi viis läbi uuringu, saamaks ülevaadet sellest, mida annavad rootslased oma koerale söögiks ja kas nende dieet on tasakaalustatud. Uuring viidi läbi telefoniküsitluse ja meili teel, valimi suuruseks 460 kindlustatud rootsi koera.

Mida koertele söögiks antakse?

Enamikule koertest anti kindel kogus toitu kaks korda päevas, põhiliselt kuivtoitu. Leiti seos, et mida raskem oli koer, seda suuremat hulka kuivtoitu ta sai, kuid konservide ja külmutatud toitude andmisel sama seost ei leitud.

Neli koera viiest said lisaks ka liha, saia, kartuleid, pastat, vorsti, juustu, riisi, kala ja muud sarnast. Koertele antav kodutoit oli võrreldes tööstuslikult toodetud koeratoiduga suurema rasva- ja madalama proteiinisisaldusega. Kuuele koerale kümnest anti ka maiuseid ja 1/4 koertest said vitamiine ja mineraale sisaldavaid tööstuslikult toodetud toidulisandeid.

Kas koerad söövad tasakaalustatud toitu?

Aluseks võeti National Research Council’i poolt avaldatud Nutrient Requirements of Dogs 2006 ning leiti, et enamike koerte dieet oli tasakaalustatud. Ükski koer ei söönud vähem proteiine, kui NRC poolt soovitatud. Ainult kahe koera toidus oli vähem rasva, kui soovituslikus dieedis. Üksikutel koertel oli toidus liiga vähe kaltsiumi, fosforit ja vitamiine A, D ja E, mõnel üksikul ka soovituslikust rohkem A ja D vitamiine.

Need koerad, kelle dieedid ei vastanud NRC standarditele sõid kas ainult kodutoitu, mille puhul oli vitamiinide ja mineraalide sisaldus liiga väike või ainult kuivtoitu koos toidulisanditega(kodutoitu ei saanud üldse), mille puhul oli vitamiinide ja mineraalide sisaldus liiga kõrge.

Mida võiksime tulemustest välja lugeda?

Uurimistulemustest võib järeldada, et kuivtoidule lisaks toidulisandite andmine koerale lööb toitainelise tasakaalu hoopiski paigast, sest tööstuslikult toodetud koeratoit on juba tasakaalustatud. Toidulisandeid võiks anda kodutoitu söövatele koertele, sest nagu ka uuringu tulemused näitasid, jääb neil sageli vitamiine ja mineraale vajaka. Enamik uuritavaid koeri sai tööstuslikult toodetud toidule lisaks kodutoitu ning nende toitaineline tasakaal oli kenasti paigas – tundub, et kuivtoidule lisaks oma toidujääkide andmine ei ole kahjulik.

comment 0

Dominantsus ja kodukoerad

Dominantsus ja kodukoerad

Koertega seonduvas kirjanduses räägitakse väga palju karjasuhetest, rõhutatakse vajadust kehtestada end koera jaoks karjajuhina ja kirjutatakse ka “dominantsetest koertest”. John W.S. Bradshaw, Emily J. Blackwell ja Rachel A. Casey Bristoli ülikooli antrozooloogia instituudist Ühendkuningriikides arutlesid, kas dominantsuse kontseptsioon on sobilik, kirjeldamaks kodukoerte käitumist.

“Dominantsus” märgib teaduslikes tekstides kahe isendi suhete vahekorda. Mõistet pole võimalik seega kasutada kirjeldamaks ühe koera iseloomu. Arvatakse, et dominantsus paneb koeri käituma teiste suhtes agressiivselt, kuid teadlased kahtlevad selle õigsuses.

R. Lockwood, kes uuris 1979. aastal avaldatud uuringus vangistuses elavaid hunte, leidis, et agressiivse käitumise ilmingu sagedus pole seotud dominantsusega või positsiooniga karjas. Hiljem on tehtud uuringuid vabalt elavate huntide kohta (Mech, 1999, Packard 2003) ning leitud, et hierarhilisi karjasid nad ei moodusta, vaid tavaliselt elavad koos emase-isase paar oma mitme põlvkonna järeltulijatega, mida võiks nimetada pigem perekonnaks – vanemad hoiavad korda ilma vägivallata. Suuremates karjades looduses, kus on koos mittesugulased või kui üks või mõlemad emase-isase paarist on surnud, esineb rohkem agressiivset käitumist, aga sellegipoolest pole see seotud stabiilse hierarhiaga, vaid muutub vanuse, aja ja ressursside rohkusega.

On kahtluse alla seatud, kas üldse saab huntide ja koerte sotsiaalset struktuuri samastada. Van Kerkhove vaatles 1975-1999 aastatel tehtud 5 uuringu raames hulkuvaid koeri. Grupid koosnesid sugulussuhetes olevatest koertest, kes kaitsesid kindlat territooriumi. Karjastruktuur oli väga lõtv ja omavahelist koostööd kutsikate kasvatamisel ega toidu leidmisel ei toimunud, mis huntide puhul on tavaline. Grupis oli mitu poegivat emast – olukord, mida huntide karjas ei esine. Domineerimisele või allumisele viitavaid käitumismustreid oli märgata väga vähe, suhtlus toimus peaaegu märkamatult kehakeelega ja suhted põhinesid vastastikusel tunnustusel. Agressiivsust esines rohkem jooksuajal või kui emasel olid kutsikad. On tehtud ka uuring mittesuguluses olevatest kastreeritud isastest koertest koosneva rühma kohta – huntidele sarnast karjastruktuuri ei leitud ning kindlaid hierarhiaid ka mitte. Seega käituvad huntide ja koerte grupid siiski erinevalt.

Tänapäeval arvatakse, et koertevahelised suhted kujunevad välja eelnevatel kohtumistel saadud kogemuste põhjal. Näiteks tuleb perre uus koer, kes saab kiiresti aru, et vanemat koera ei tasu toidu läheduses tülitada, samas aga mõistab, et too mänguasjadest nii palju ei hooli. Seega võib ühel momendil jääda mulje, nagu vanem koer oleks dominantne, kui ta enne sööb, aga kui noorem koer napsab vanemal mänguasja suust, oleks justkui nooremal õigus.

Varasemad kogemused loevad ka siis, kui koerad kohtuvad esimest korda. Näiteks on üks afganistani hurt kohanud varem valget väikest koera, kes käitus tema suhtes agressiivselt. Ta kohtub tänaval väikese valge jack russelli terjeriga, kes kardab endast suuremaid koeri. Selline kohtumine on mõlemapoolselt väga pingeline ning võib väiksemagi vale liigutuse peale lõppeda nägelusega. Siin ei ole tegemist karjasuhete välja selgitamisega, vaid lähtutakse varasematest kogemustest.

Varasemate kogemuste põhine käitumine toimib ka koera-omanike suhete puhul. Kui omanik on olnud mingis kontekstis koera suhtes agressiivne, ilmutab koer rahustavaid kehakeele märke, et sarnast käitumist ära hoida. Kui koer on õppinud, et sellisest kehakeelest ei piisa omaniku leebumiseks, võib ta urisedes hoiatada – kui ka see ei toimi, rünnata. Õppinud, et agressiivne käitumine hoiab ebameeldivused eemal, koguneb tal julgust sarnaselt uuesti käituda, ning omanikule võibki tunduda, et koer on üle käte läinud ja üritab end “dominantselt” kehtestada.

Paljud koerte treenerid ja käitumise eksperdid on loobunud dominantsuse mõiste kasutamisest, sest ekslikust kasutusest on võrsunud karme koera psüühikat kahjustavaid treeningvõtteid nagu koera selili maha surumine ning vähem kahjulikke, kuid ebavajalikke nõuandeid nagu ajaliselt enne koera söömine karjajuhi staatuse näitamiseks.

Bristoli ülikooli teadlaste kogutud materjalist selgub, et koerad ei moodusta hundiga sarnaselt karjasid ning ka huntidel ei esine varem arvatud ranget hierarhiat, vaid karja moodustab perekond. Lisaks pole dominantsus koera iseloomu kirjeldav omadus. Seega dominantsust ja staatuse kehtestamist koerte agressiivsuse põhjuseks lugeda on ekslik ning agressiivsuse põhjusi peaks uurima teise nurga alt.

Artikkel on avaldatud Tunne Koera 2014 veebruari numbris