All posts filed under “Käitumisprobleemid

comment 0

Varjupaigad rahulikuks

Varjupaigad rahulikuks

Mõni aeg tagasi sõitsin Tallinna Loomade Hoiupaika, et viia neile oma koera mänguasju ja rihmasid, mida meil enam vaja polnud. Sisse astunud, võttis mind vastu kõrvulukustav haukumine. Noorpaar oli tulnud koeri jalutama ja nende liikumine koridoris tekitas koertes meeletut elevust. Igaüks oleks justkui hüüdnud “Vali mind! Tahan õue!”

Töötaja administratsioonilauas vestles ühe mehega ning kuigi nad olid minust meetri kaugusel, ei kuulnud ma, millest jutt käis. Ma ei osanud ette kujutada, kuidas jaksavad töötajad igapäevast müra ilma hulluksminemiseta taluda.

Koerte haukumine ei tulnud mulle üllatusena. Olen olnud vabatahtlik Tartu varjupaigas ning käinud korduvalt ka Võru varjupaigas. Uute inimeste tulek tekitab koertes tohutut põnevust ning see on ka loogiline – inimese lähenemine tähendab varjupaiga koerale kas jalutama minekut, mängimist või toidu saabumist.

Oma korra ootamise ajal meenus mulle nipp, mida on kasutanud klikkertreenerid varjupaigas vaikuse saavutamiseks. Nad võtavad endale hunniku maiustusi ja premeerivad koeri vaikselt olemise eest.

Mulle ei tulnud meelde, kes täpselt selle ideega välja tuli, seega kaevasin veidi internetis. “Click for calm”  ehk “kliki rahulikuks” nippi on soovitanud nii Karen Pryor kui Patricia McConnell. Cornelli ülikooli veterinaarteaduste osakond on välja andnud “Stressi vähendamise protokolli varjupaiga loomadele”, mis seda meetodit sisaldab.

Protokollis on kirjas:

““Click for Calm”  programm tähendab seda, et varjupaiga töötajad käivad iga päev koerte juures ja klikivad, kui nad on vaiksed ning annavad seejärel maiust. Kui koer haugub või hüppab üles, peaks töötaja minema jalutama. Käitumismustrid, mida premeeritakse, hakkavad korduma.

Karen Pryor ütleb intervjuus pealkirjaga “Varjupaiga koerte elu edendamine” järgmist:

“Kutsusin mõned vabatahtlikud ning andsin kõigile pabertopsiku koerakrõbinatega. Jalutasime edasi ja tagasi ning iga koer, kes ei haukunud sai kelleltki kliki ning maiuse. Klikk on väga oluline. Koerale tähendab maius “Ma sain süüa.” Klikk ütleb talle: “Oi, ma tegin midagi. Mina põhjustasin selle.” Saime kõik koerad vaikseks. Nad ei haukunud enam. Me suutsime selle peatada!”

Meiegi vajame vaikust ja rahu, et tunda end hästi. Haukumise probleemi on märgatud ka mujal maailma varjupaikades ning leitud töötav lahendus – koerte premeerimine rahulikuks jäämise eest. On iseenesestmõistetav, et nii varjupaiga töötajate kui koerte ja kasside heaolu tõuseks vaikses keskkonnas mitmekordselt.

Millised on sinu kogemused varjupaiga külastustega?

comment 0

Dominantsus ja kodukoerad

Dominantsus ja kodukoerad

Koertega seonduvas kirjanduses räägitakse väga palju karjasuhetest, rõhutatakse vajadust kehtestada end koera jaoks karjajuhina ja kirjutatakse ka “dominantsetest koertest”. John W.S. Bradshaw, Emily J. Blackwell ja Rachel A. Casey Bristoli ülikooli antrozooloogia instituudist Ühendkuningriikides arutlesid, kas dominantsuse kontseptsioon on sobilik, kirjeldamaks kodukoerte käitumist.

“Dominantsus” märgib teaduslikes tekstides kahe isendi suhete vahekorda. Mõistet pole võimalik seega kasutada kirjeldamaks ühe koera iseloomu. Arvatakse, et dominantsus paneb koeri käituma teiste suhtes agressiivselt, kuid teadlased kahtlevad selle õigsuses.

R. Lockwood, kes uuris 1979. aastal avaldatud uuringus vangistuses elavaid hunte, leidis, et agressiivse käitumise ilmingu sagedus pole seotud dominantsusega või positsiooniga karjas. Hiljem on tehtud uuringuid vabalt elavate huntide kohta (Mech, 1999, Packard 2003) ning leitud, et hierarhilisi karjasid nad ei moodusta, vaid tavaliselt elavad koos emase-isase paar oma mitme põlvkonna järeltulijatega, mida võiks nimetada pigem perekonnaks – vanemad hoiavad korda ilma vägivallata. Suuremates karjades looduses, kus on koos mittesugulased või kui üks või mõlemad emase-isase paarist on surnud, esineb rohkem agressiivset käitumist, aga sellegipoolest pole see seotud stabiilse hierarhiaga, vaid muutub vanuse, aja ja ressursside rohkusega.

On kahtluse alla seatud, kas üldse saab huntide ja koerte sotsiaalset struktuuri samastada. Van Kerkhove vaatles 1975-1999 aastatel tehtud 5 uuringu raames hulkuvaid koeri. Grupid koosnesid sugulussuhetes olevatest koertest, kes kaitsesid kindlat territooriumi. Karjastruktuur oli väga lõtv ja omavahelist koostööd kutsikate kasvatamisel ega toidu leidmisel ei toimunud, mis huntide puhul on tavaline. Grupis oli mitu poegivat emast – olukord, mida huntide karjas ei esine. Domineerimisele või allumisele viitavaid käitumismustreid oli märgata väga vähe, suhtlus toimus peaaegu märkamatult kehakeelega ja suhted põhinesid vastastikusel tunnustusel. Agressiivsust esines rohkem jooksuajal või kui emasel olid kutsikad. On tehtud ka uuring mittesuguluses olevatest kastreeritud isastest koertest koosneva rühma kohta – huntidele sarnast karjastruktuuri ei leitud ning kindlaid hierarhiaid ka mitte. Seega käituvad huntide ja koerte grupid siiski erinevalt.

Tänapäeval arvatakse, et koertevahelised suhted kujunevad välja eelnevatel kohtumistel saadud kogemuste põhjal. Näiteks tuleb perre uus koer, kes saab kiiresti aru, et vanemat koera ei tasu toidu läheduses tülitada, samas aga mõistab, et too mänguasjadest nii palju ei hooli. Seega võib ühel momendil jääda mulje, nagu vanem koer oleks dominantne, kui ta enne sööb, aga kui noorem koer napsab vanemal mänguasja suust, oleks justkui nooremal õigus.

Varasemad kogemused loevad ka siis, kui koerad kohtuvad esimest korda. Näiteks on üks afganistani hurt kohanud varem valget väikest koera, kes käitus tema suhtes agressiivselt. Ta kohtub tänaval väikese valge jack russelli terjeriga, kes kardab endast suuremaid koeri. Selline kohtumine on mõlemapoolselt väga pingeline ning võib väiksemagi vale liigutuse peale lõppeda nägelusega. Siin ei ole tegemist karjasuhete välja selgitamisega, vaid lähtutakse varasematest kogemustest.

Varasemate kogemuste põhine käitumine toimib ka koera-omanike suhete puhul. Kui omanik on olnud mingis kontekstis koera suhtes agressiivne, ilmutab koer rahustavaid kehakeele märke, et sarnast käitumist ära hoida. Kui koer on õppinud, et sellisest kehakeelest ei piisa omaniku leebumiseks, võib ta urisedes hoiatada – kui ka see ei toimi, rünnata. Õppinud, et agressiivne käitumine hoiab ebameeldivused eemal, koguneb tal julgust sarnaselt uuesti käituda, ning omanikule võibki tunduda, et koer on üle käte läinud ja üritab end “dominantselt” kehtestada.

Paljud koerte treenerid ja käitumise eksperdid on loobunud dominantsuse mõiste kasutamisest, sest ekslikust kasutusest on võrsunud karme koera psüühikat kahjustavaid treeningvõtteid nagu koera selili maha surumine ning vähem kahjulikke, kuid ebavajalikke nõuandeid nagu ajaliselt enne koera söömine karjajuhi staatuse näitamiseks.

Bristoli ülikooli teadlaste kogutud materjalist selgub, et koerad ei moodusta hundiga sarnaselt karjasid ning ka huntidel ei esine varem arvatud ranget hierarhiat, vaid karja moodustab perekond. Lisaks pole dominantsus koera iseloomu kirjeldav omadus. Seega dominantsust ja staatuse kehtestamist koerte agressiivsuse põhjuseks lugeda on ekslik ning agressiivsuse põhjusi peaks uurima teise nurga alt.

Artikkel on avaldatud Tunne Koera 2014 veebruari numbris

comment 0

Elektrikaelarihma mõju koertele

Elektrikaelarihma mõju koertele

Elektrikaelarihm koosneb patareist, elektroodidest ja puldist, millega treener saab rihma kandvale koerale anda erineva tugevuse ja kestusega elektrišokke. Mõnedel rihmadel on võimalus koera enne elektrišoki saamist piiksuga hoiatada. Šoki tugevus oleneb koera karvkattest ja niiskusest, kuid tavaliselt on see mõni tuhat volti.

Hollandis Utrechti ülikoolis viisid Matthijs B.H Schildera ja Joanne A.M van der Borga läbi ühe uuringu tuvastamaks koerte elektrikaelarihmaga treenimise lühi- ja pikaajalisi mõjusid.

Vaatluse alla võeti saksa lambakoerad IPO kuulekuskoolituse treeningutel. Nende käitumist filmiti ning analüüsiti hiljem videote pealt.

Lühiajalise mõju uurimiseks anti 32 koerale elektrikaelarihmaga šokk. Neil täheldati stressile viitavat käitumist nagu kehahoiaku madaldamine, kiunumine, kõrgetoonilised haugatused, mujale suunatud agressioon, keele limpsatused. Need käitumisilmingud kestsid umbes sekundi murdosa.

Eelnevad uuringud teiste teadlaste poolt (Fox, van Hooff ja Wensing, Beerda) on tõestanud, et kõrvade, saba, pea ja keha madalamale tõmbumine on seotud alistumise, hirmu ja karmide treenimisvõtetega. Koerad madaldavad oma kehahoiakut ka siis, kui kohtuvad ilma inimese või teise koera juuresolekuta mõne ootamatu hirmutava stiimuliga, mis tähendab, et selline käitumine seostub otseselt hirmuga. Kõrgetoonilised kiunatused ja haugatused on tõestatult (Hellyer, Noonan, Conzemius) seotud valuga.

Need märgid viitavad sellele, et elektrišoki saamine pole koerte jaoks mitte lihtsalt tüütu, vaid päriselt valus.

Pikemaajalise mõju uurimiseks jagati koerad järgmiselt: S-grupis 16 koera, kes olid hiljuti treeningu käigus elektrišokke saanud ja C-grupis 15 koera, keda treeniti sarnasel viisil, aga mitte elektrikaelarihmaga. Koeri jälgiti trenni ajal, mil elektrikaelarihmu ei kasutatud ning pandi kahe grupi võrdlemiseks kirja nende kehakeelt kirjeldavad näitajad nagu keha, kõrvade ja saba asend ning stressile, valule või agressioonile viitavad käitumised.

Harjutuste vahelise pausi ajal trenniplatsil ilmnes elektrišokiga treenitud koertel võrreldes elektrišokki mitte saanud koertega rohkem stressikäitumist, nagu keele limpsatusi, esikäpa tõstmist ning madalamat kõrvade hoiakut. Kuulekusharjutuste tegemise ajal olid gruppide vahelised erinevused samuti olemas. Koeri võrreldi ka vaba jalutamise ning kuulekusharjutuste tegemisel pargis, kuid tulemused jäid samaks. Erinevused kahe grupi vahel esinesid vaatamata sellele, et mõlemat gruppi koeri oli treenitud üsnagi karmide võtetega.

Teadlased järeldasid katsest, et elektrišokk põhjustab koertele valu ja elektrikaelarihmaga treenitud koerad on trennis ning vabal ajal rohkem stressis. Põhjus, miks koerad on stressis ka väljaspool treeninguaega võib olla omaniku kohaloleku seostamine šoki saamisega. Samuti täheldasid nad, et koertel oli tekkinud negatiivne seos käsklustega, mille järgselt nad šokki said.

Stressi võis tekitada ka ebaselge šokkide andmine. Treenerid andsid pärast käskluse ütlemist liiga kiiresti šokki, mis ei jätnud koertele aega end parandada ja šoki saamist ennetada. Trenni ajal saadud preemiad, nagu varrukamehe kinni võtmine ja taga ajamine ei olnud positiivse mulje tekitamiseks ja stressi vähendamiseks piisavad.

Teadlaste soovitus on, et treenerid uuriksid rohkem õppimise teooriat, et elektrikaelarihma õigesti ja efektiivsemalt kasutada. Kaelarihma vale kasutuse vähendamiseks soovitavad nad keelata selle kasutamine koeraspordi eesmärgil ning lubada ainult ohtliku jahtimiskäitumise, näiteks lammaste tapmise ohjeldamiseks.

Avaldatud Tunne Koera ajakirja 2013 detsembri numbris

comment 1

Mis võib tegelikult koertega seotud probleemide taga olla?

Kirjutan üle väga pika aja jälle tunnekoera blogisse. Olen koerandusest aasta jagu eemal olnud, pole koerte käitumisest või treenimisest lugenud ega kursustel käinud. Tänu sellele, ning kindlasti ka kassi võtmisele, on tekkinud koera pidamise suhtes veidi teine seisukoht.

Varem, kui minu tuttavad ütlesid, et koera koht on maal õues, mitte linnas, ütlesin trotsiga vastu, et kõik on võimalik kui väga tahta, ja saab ju koerale jalutuskäikudega piisavalt vabadust, liikumist, tegevust pakkuda ka korteris elades. Aga milline pingutus see on… Vähesed mõistavad selle pingutuse suurust kuid saavad tundma selle ülesande ebaõnnestumise raskust.

Nüüd on mul tekkinud mõte, et ehk olekski “maal õues” eluviis lahendus paljudele muredele, mis tänapäeva koeraomanikel on. Mõtleme korraks, mis on tavalisemad probleemid, millega pöördutakse foorumitesse või käitumisnõustajate poole ja vaatame, kas probleem laheneks, kui nad elaks maal ja koer oleks õues.

  • Närib keelatud asju.
    Ta näriks õues puuoksi ja ei hävitaks Dolce Gabbanasid.
  • Teeb häda tuppa.
    Ta oleks õueeluga harjununa saanud selgeks, et muru on õige koht, kuhu häda teha ja tuppa tulnuna ta suure tõenäosusega vaipa WC’na ei kasutaks.
  • Tirib rihmast.
    Ei pea ju maal käima rihmas jalutuskäikudel?
  • Kardab teisi koeri.
    Eesti talud on üksteisest tavaliselt nii kaugel, et koer ei ole kunagi sunnitud olema võõrastele koertele nii lähedal, kui linnas. Ka siis kui toimub kohtumine võõra koeraga, on põgenemisdistantsid suured ja kumbki koer ei tunne ennast lõksus olevana.
  • Haugub liiga palju.
    Esiteks tuletame meelde, et haukumine on täiesti normaalne koera eneseväljendusviis. Teiseks, korterisse lõksu jäänud koerad hauguvad tavaliselt igavusest, kuid maal õues oleks palju lõhnu, helisid ja hiiri keda taga ajada. Naabreid ka haukumine maal vaevalt nii palju häiriks, kuna nad on kaugel.

Ehk siis selle asemel, et probleemide lahenduseks võtta kasutusele järjest keerulisemaid õpetamismetoodikaid, tuleks astuda samm tagasi. Teie vanaemad-vanaisad pole arvatavasti palju koerte treenimisse ja treenimistehnikate uurimisse aega panustanud, ometi on neil väga armsad lapsesõbrad ja koduvalvurid maja juures.

Lähen nüüd oma aruteluga veelgi kaugemale, ja ütlen, et võibolla ei peakski inimesed endale koera “võtma”. Kas on üldse võimalik ja eetiline “omada” teist elusolendit? Kas me peaks äkki mitte üritama elusolendeid esemeteks taandada?

Minu väikelinnas elav sõbranna “sai endale” koera lihtsalt nii, et ülejärgmise naabri koer hakkas tihedalt nende maja juures käima. Lõpuks oli ta täieõiguslik pereliige, mängis õuel kassiga ja oli grillipidudel alati kohal. Tehti ainult niipalju et anti talle vahel süüa ning regulaarselt kirbu- ja ussirohtu. Suure osa päevast tegi koer linna peal ise tiire aga põikas  ka nende poolt läbi. Selline koera ja inimese suhe on täiesti puhas, lubades mõlemale poolele täielikku vabadust ja jättes igasugused omandisuhted kõrvale.

Koera mitteomamisel ei saa ka keegi sundida sind oma koera ketti panema, sest ta pole “sinu oma”.

Vaba koerte ja inimeste suhtlus toimub kohtades, kus on palju hulkuvaid koeri. Neid kahjuks üritatakse kinni püüda, varjupaika toppida ja omanikud leida, aga ma kahtlen selle teo vajalikkuses.

Kokkuvõtvalt öeldes olen ma jõudnud arusaamisele, et ehk on vaja minna back to basics – pöörduda tagasi loomulikuma suhte poole inimeste ja koerte vahel, viia suhtlus sellisele vabale kujule, nagu on see sajandeid varem olnud ja kenasti toiminud.

comment 0

Mida teha, kui koer kaitseb kurjalt toitu?

koer kaitseb toidukaussi

Sinu koer tunneb ilmselt, et kui mõni inimene on läheduses, tahab see tema toitu ära võtta ning tal on vaja seda kiivalt kaitsta. Koeras usalduse tekitamiseks võid tavalisel koera söötmise kellaajal proovida järgmist harjutust:

  • Pane tühi toidukauss põrandale, et koeral poleks midagi valvata.
  • Istu veidi eemale kas põrandale või toolile.
  • Lase koeral kaussi nuusutada ja näha, et see on tühi.
  • Viska üks tema toidukrõbinatest kaussi.
  • Lase koeral see ära süüa.
  • Viska kolm krõbinat, lase koeral need ära süüa.
  • Suurenda järjest kogust, kuni kogu ettenähtud portsjon on söödud.

Tee ülalkirjutatud harjutust näiteks kolm päeva.

Pärast seda võid anda koerale ette terve portsu, kuid viska söömise ajal paar korda juustu- või muu väga maitsev toidutükk kaussi. Seda võid teha järgmised kaks nädalat, et koera usaldust kinnitada.

Lase esimest harjutust teha kõigil pereliikmetel, ning teist harjutust teha ka erinevatel külalistel: lapsed, mehed, naised, vanemad inimesed jne.

Kas sinu koer kaitseb oma toitu või toidukaussi?