Monthly archives of “May 2014

comment 0

Haukumise evolutsioon

Koerte haukumise evolutsioon

Etoloogia osakonna teadlased Eötvös Loránd ülikoolis Ungaris on tuntud selle poolest, et teevad palju uuringuid kodukoertest. 2010 veebruaris avaldatud artiklis võtsid Péter Pongrácz, Csaba Molnár ja Ádám Miklósi vaatluse alla haukumise ja kirjutasid, kuidas ja milleks võis see evolutsiooniliselt välja kujuneda.

Koerte haukumine on kõige sarnasem huntide omale. Hundid hauguvad tavaliselt territooriumi ja ressursside kaitsmiseks, kui kohtuvad mittekarjaliikmega, koerad seevastu kasutavad haukumist rohkemates situatsioonides.

Nii hundi- kui koerakutsikad hauguvad, kusjuures koerakutsikad toovad kuuldavale esimesi haugatuse sarnaseid häälitsusi umbes 7-9 päevaselt, hundid 19 päevaselt. Hilisemas eas kaob huntidel haukumise komme, kuid koertel see säilib. Päriselt haukuma hakkavad koerad 2-3 kuuselt.

Kuna teised koerlased eriti ei haugu, on haukumise kasutamine kommunikatsioonivahendina koertel ilmselt arenenud välja kodustamise perioodil – arvatakse, et inimesed eelistasid häälekamaid loomi, kuna kasutavad ka ise suhtlemiseks häält.

Uuring, kus inimestel paluti kategoriseerida lindilt kuuldud koera haukumist agressiivseks, hirmunuks, meeleheitlikuks, õnnelikuks ja mänguliseks, tõestas, et olenemata sellest, kas neil on peres kunagi koer olnud, tõlgendavad nad haukumist õigesti. Juba 5-aastased lapsed oskasid kuulmise järgi eristada agressiivset, hirmunud ja mängulist koera, 8-aastased oskasid kategoriseerida haukumist täiskasvanute tasemel.

On leitud, et tänavakoerad hauguvad vähe. Üheks põhjuseks arvatakse, et lärmakaid tänavakoeri leitakse ja eemaldatakse kiiremini, seega ellu jäävad vaiksemad. Teine põhjus võib olla, et ainult tihe kontakt inimesega hoiab seda käitumist alal. Haukumise motivatsiooniks on seega suhtlus inimesega.

Koerad kasutavad haukumisel eri toone ja helikõrgusi ning inimesed on võimelised selle järgi aru saama, millises emotsionaalses seisundis koer on. Inimesed kasutavad ka ise tujude väljendamiseks sarnast helide loogikat, see aitas imselt vokaalsematel koertel kohaneda eluks inimesega.

Avaldatud Tunne Koera ajakirja 2014 veebruari numbris

comment 0

Elektrikaelarihma mõju koertele

Elektrikaelarihma mõju koertele

Elektrikaelarihm koosneb patareist, elektroodidest ja puldist, millega treener saab rihma kandvale koerale anda erineva tugevuse ja kestusega elektrišokke. Mõnedel rihmadel on võimalus koera enne elektrišoki saamist piiksuga hoiatada. Šoki tugevus oleneb koera karvkattest ja niiskusest, kuid tavaliselt on see mõni tuhat volti.

Hollandis Utrechti ülikoolis viisid Matthijs B.H Schildera ja Joanne A.M van der Borga läbi ühe uuringu tuvastamaks koerte elektrikaelarihmaga treenimise lühi- ja pikaajalisi mõjusid.

Vaatluse alla võeti saksa lambakoerad IPO kuulekuskoolituse treeningutel. Nende käitumist filmiti ning analüüsiti hiljem videote pealt.

Lühiajalise mõju uurimiseks anti 32 koerale elektrikaelarihmaga šokk. Neil täheldati stressile viitavat käitumist nagu kehahoiaku madaldamine, kiunumine, kõrgetoonilised haugatused, mujale suunatud agressioon, keele limpsatused. Need käitumisilmingud kestsid umbes sekundi murdosa.

Eelnevad uuringud teiste teadlaste poolt (Fox, van Hooff ja Wensing, Beerda) on tõestanud, et kõrvade, saba, pea ja keha madalamale tõmbumine on seotud alistumise, hirmu ja karmide treenimisvõtetega. Koerad madaldavad oma kehahoiakut ka siis, kui kohtuvad ilma inimese või teise koera juuresolekuta mõne ootamatu hirmutava stiimuliga, mis tähendab, et selline käitumine seostub otseselt hirmuga. Kõrgetoonilised kiunatused ja haugatused on tõestatult (Hellyer, Noonan, Conzemius) seotud valuga.

Need märgid viitavad sellele, et elektrišoki saamine pole koerte jaoks mitte lihtsalt tüütu, vaid päriselt valus.

Pikemaajalise mõju uurimiseks jagati koerad järgmiselt: S-grupis 16 koera, kes olid hiljuti treeningu käigus elektrišokke saanud ja C-grupis 15 koera, keda treeniti sarnasel viisil, aga mitte elektrikaelarihmaga. Koeri jälgiti trenni ajal, mil elektrikaelarihmu ei kasutatud ning pandi kahe grupi võrdlemiseks kirja nende kehakeelt kirjeldavad näitajad nagu keha, kõrvade ja saba asend ning stressile, valule või agressioonile viitavad käitumised.

Harjutuste vahelise pausi ajal trenniplatsil ilmnes elektrišokiga treenitud koertel võrreldes elektrišokki mitte saanud koertega rohkem stressikäitumist, nagu keele limpsatusi, esikäpa tõstmist ning madalamat kõrvade hoiakut. Kuulekusharjutuste tegemise ajal olid gruppide vahelised erinevused samuti olemas. Koeri võrreldi ka vaba jalutamise ning kuulekusharjutuste tegemisel pargis, kuid tulemused jäid samaks. Erinevused kahe grupi vahel esinesid vaatamata sellele, et mõlemat gruppi koeri oli treenitud üsnagi karmide võtetega.

Teadlased järeldasid katsest, et elektrišokk põhjustab koertele valu ja elektrikaelarihmaga treenitud koerad on trennis ning vabal ajal rohkem stressis. Põhjus, miks koerad on stressis ka väljaspool treeninguaega võib olla omaniku kohaloleku seostamine šoki saamisega. Samuti täheldasid nad, et koertel oli tekkinud negatiivne seos käsklustega, mille järgselt nad šokki said.

Stressi võis tekitada ka ebaselge šokkide andmine. Treenerid andsid pärast käskluse ütlemist liiga kiiresti šokki, mis ei jätnud koertele aega end parandada ja šoki saamist ennetada. Trenni ajal saadud preemiad, nagu varrukamehe kinni võtmine ja taga ajamine ei olnud positiivse mulje tekitamiseks ja stressi vähendamiseks piisavad.

Teadlaste soovitus on, et treenerid uuriksid rohkem õppimise teooriat, et elektrikaelarihma õigesti ja efektiivsemalt kasutada. Kaelarihma vale kasutuse vähendamiseks soovitavad nad keelata selle kasutamine koeraspordi eesmärgil ning lubada ainult ohtliku jahtimiskäitumise, näiteks lammaste tapmise ohjeldamiseks.

Avaldatud Tunne Koera ajakirja 2013 detsembri numbris