Monthly archives of “May 2014

comment 0

Küüslauk – koertele ohtlik või tervislik?

Küüslauk - koertele ohtlik või tervislik?

Küüslaugu kasulikku mõju inimese tervisele teavad enamik eestlasi, kuid on levinud arusaam, et koertele küüslauku anda ei tohi. Dogs Naturally ajakiri selgitab, kust selline vastandlik arusaam tulnud on ja kas koertele võib küüslauku anda või mitte.

Küüslaugu kasulikke mõjusid kirjeldati juba tuhandeid aastaid tagasi. Hippokrates (4. saj eKr) kasutas küüslauku põletike, vähkkasvaja ja seedeprobleemide korral. Plinius Vanem (1. saj pKr) soovitas kasutada küüslauku terve rea haiguste puhul, alates tavalisest külmetusest, lõpetades epilepsia ja vähiga. Pasteur leidis 1958. aastal küüslaugul antibakteriaalse toime.

Tänapäeval on küüslaugu efektiivsust võrreldud antibiootikumide omaga. Küüslauk lihtsustab neerude tööd, aktiveerides ensüüme, mis lõhustavad jääkaineid enne, kui need vereringesse jõuavad.

Toores küüslauk sisaldab ühendit nagu alliin ja ensüümi nagu allinaas. Kui küüslauk purustatakse või hakitakse, puutuvad need kaks ühendit kokku ja moodustavad allitsiini, mis pärsib vähirakkude kasvamist. Lisaks suurendab küüslauk nende keharakkude tootmist, mis otsivad ja tapavad kahjulikke baktereid ning vähirakke.

Koertele on küüslauku antud parasiitide tõrjeks ning tänapäevalgi on müüa küüslaugupulbrit sisaldavaid täitõrje vahendeid koertele. Koerte kuivtoitudes on samuti lubatud küüslauku kasutada.

Arvamus, et küüslauk on kahjulik, tuleb uuringust, kus anti koertele väga suur hulk küüslauku ja leiti, et see kahjustab punaseid vereliblesid ja tekitab aneemiat. Tegelikult peab aga näiteks 35-kilosele kuldsele retriiverile andma 5 tervet küüslaugupead, et kahjustav efekt tekiks ning 5 kilosele koerale pool küüslaugupead.

Liigses koguses vett on meile samuti kahjulik, kuid ometi me joome vett iga päev – võtmesõna kõigi toitude tarbimisel on mõõdukus. Seega võib väikses koguses ja harva antud küüslauk koertele olla sama tervislik, kui meile.

Küüslaugu ravitoime avaldamiseks haki või purusta küüslauguküüs ja oota paar minutit, et allitsiini moodustav keemiline protsess jõuaks toimuda. Kuna see aine hävib õhu ja kuumuse käes kiiresti, anna küüslauk koerale 20 minuti jooksul. Küpsetatud küüslaugul on allitsiin hävinud, kuid alles jäänud antioksüdantne mõju, mis aitab kehast mürke väljutada.

Juba viie tuhande aasta vanused Sanskriti ja Hiina meditsiiniteatmikud on kirjeldanud küüslaugu kasulikku mõju ning Dogs Naturally ajakiri soovitab seda mitte karta. Mõõdukas koguses mõjub küüslauk tervislikult ka koertele.

Avaldatud ajakirja Tunne Koera 2014 aprilli numbris

comment 0

Tee ise koerale käpavaha

Käpavaha koerale

Käpavaha kaitseb koera käpapadjandeid suvel kuuma asfaldi ja teravate kivide ning talvel jää ja soolalume kahjustava mõju eest. Saad looduslikest koostisosadest nagu oliiviõli, sheavõi, mesilasvaha ja kookosõli selle ise kokku segada. Oliivi- või päevalilleõli on sul ilmselt juba köögiriiulil olemas, üle jääva kookosõliga saad pannkooke praadida ja sheavõid enda huultele määrida.

2 spl oliivi-, päevalille- või mandliõli
2 spl kookosõli
1 spl sheavõid
4 tl mesilasvaha

Pane kõik koostisosad väiksesse potti ja sulata madalal kuumusel pidevalt segades ühtlaseks vedelikuks.
Kalla segu väikestesse huulepalsami topsidesse.
Lase jahtuda, kuni segu taheneb.
Keera korgid peale ja sildista.
Kasuta 1 aasta jooksul.

Avaldatud Tunne Koera 2014 aprilli numbris

comment 0

Kas teadsid, et Iraanis on koerte pidamine keelatud?

Iraanis on koerte pidamine keelatud

Ajatolla Naser Makarem Shirzi hoiatas 2010. aastal, et koera omamisel on halb mõju pereväärtustele. “Paljud lääne inimesed armastavad koeri rohkem kui oma naist ja lapsi.” ütles ta. Valve- ja karjakoerad on Iraanis lubatud, kuid neid ei lasta tavaliselt tuppa.

Võimud peavad koerte lemmikloomana pidamist Lääne kultuuri jäljendamiseks ja taunivad seda, ähvardades koerte pidamist kriminaliseerida. Iraani kultuuriministeerium keelab meedias lemmikloomadega seotud teemasid kajastada ja inimesed jalutavad koeri öösiti, et politsei ilma hoiatuseta koera ei konfiskeeriks.

Vaatamata sellele on koera lemmikloomana pidamine Iraanis järjest populaarsem – viimaste aastatega on koerte müük järsult suurenenud. Loomapoodide kliendid eelistavad väikseid koeri, keda on lihtsam peita ning rikkamates Teherani linnaosades on koera, eriti mõne vähelevinud tõukoera omamine staatuse sümbol.

DailyMail.co.uk

Avaldatud Tunne Koera ajakirja 2014 aprilli numbris

Filed under: Muu
comment 0

Koerte mängud ja mängimine

Koerte mängustiilid

Millised on koerte mängustiilid?
Nagu lastelgi, on koertel omad mängud, mida kõik teavad ja mängivad. Mängudel on reeglid ja kõigil koertel ka omad eelistused nende hulgast. Milline meeldib sinu koerale kõige rohkem?

  • Näo hammustamine
    Koerad hammustavad üksteist näost ja kaelast. Sellega võib kaasneda urisemine ja hammaste näitamine, kuid hästi sotsialiseeritud koerte vahel on see mäng täiesti ohutu.
  • Maadlus
    Üksteise nägu ja kaela hammustades võivad mõlemad või üks neist ka pikali visata ja kõhu üles keerata.
  • Tagaajamine
    Mõndadele meeldib taga ajada, teistele olla tagaaetav. Kolmandad jooksevad niisama ringi.
  • Tirimine
    Kumbki koer tõmbab mänguasja enda poole. Koertele pole oluline, kes võidab, vaid neile lihtsalt meeldib tirida.
  • Ei anna
    Koer hoiab suus mänguasja ja kui teine koer läheneb, hüppab sellega eemale ja ei lase tal seda võtta. Kui teine koer taga ajama ei hakka, tuleb ta uuesti mänguasjaga ahvatlema.

Kuidas saada aru, kas koerad mängivad?
Koerte mängimine on sageli kaklemisele sarnane, sest nad urisevad ja teevad üsna koledaid hääli. Järgmised punktid kinnitavad, et koertevaheline suhtlus on sõbralik:

  • Koerte keha on pingevaba
  • Rolle vahetatakse: vahel on üks pealpool, seejärel teine
  • Tehakse üksteisele mängukummardust
  • Mängus on tihti pausid
  • Suu on avatud ja keel ning kõrvad on lõdvalt
  • Pööratakse oma pead ja keha teise poole küljega

Mõndadel koertel on teistega mängimises vähe kogemust ja on seega natuke ebaviisakad. Võib ka juhtuda, et kahe koera mängustiilid ei sobi. Püüa heleda häälega oma koera tähelepanu ja kutsu ta eemale, kui näed neid ohumärke:

  • Keha on pinges
  • Koer jõllitab
  • Üks üritab teise juurest põgeneda
  • Mängus ei tehta piisavalt pause
  • Saba on jalgade vahel
  • Lõug on krampis
  • Silmad on suured

Kiusaja test
est on vajalik veendumaks, et sinu  koerale meeldib mängukaaslasega hullata. Hoia korraks koera kinni – kui ta pärast lahti laskmist jookseb tagasi mängukaaslase juurde, siis on kõik korras, kui mitte, siis oli mäng tema jaoks ebameeldiv.

Artikkel on avaldatud ajakirjas Tunne Koera 2014 aprilli numbris

comment 0

Dominantsus ja kodukoerad

Dominantsus ja kodukoerad

Koertega seonduvas kirjanduses räägitakse väga palju karjasuhetest, rõhutatakse vajadust kehtestada end koera jaoks karjajuhina ja kirjutatakse ka “dominantsetest koertest”. John W.S. Bradshaw, Emily J. Blackwell ja Rachel A. Casey Bristoli ülikooli antrozooloogia instituudist Ühendkuningriikides arutlesid, kas dominantsuse kontseptsioon on sobilik, kirjeldamaks kodukoerte käitumist.

“Dominantsus” märgib teaduslikes tekstides kahe isendi suhete vahekorda. Mõistet pole võimalik seega kasutada kirjeldamaks ühe koera iseloomu. Arvatakse, et dominantsus paneb koeri käituma teiste suhtes agressiivselt, kuid teadlased kahtlevad selle õigsuses.

R. Lockwood, kes uuris 1979. aastal avaldatud uuringus vangistuses elavaid hunte, leidis, et agressiivse käitumise ilmingu sagedus pole seotud dominantsusega või positsiooniga karjas. Hiljem on tehtud uuringuid vabalt elavate huntide kohta (Mech, 1999, Packard 2003) ning leitud, et hierarhilisi karjasid nad ei moodusta, vaid tavaliselt elavad koos emase-isase paar oma mitme põlvkonna järeltulijatega, mida võiks nimetada pigem perekonnaks – vanemad hoiavad korda ilma vägivallata. Suuremates karjades looduses, kus on koos mittesugulased või kui üks või mõlemad emase-isase paarist on surnud, esineb rohkem agressiivset käitumist, aga sellegipoolest pole see seotud stabiilse hierarhiaga, vaid muutub vanuse, aja ja ressursside rohkusega.

On kahtluse alla seatud, kas üldse saab huntide ja koerte sotsiaalset struktuuri samastada. Van Kerkhove vaatles 1975-1999 aastatel tehtud 5 uuringu raames hulkuvaid koeri. Grupid koosnesid sugulussuhetes olevatest koertest, kes kaitsesid kindlat territooriumi. Karjastruktuur oli väga lõtv ja omavahelist koostööd kutsikate kasvatamisel ega toidu leidmisel ei toimunud, mis huntide puhul on tavaline. Grupis oli mitu poegivat emast – olukord, mida huntide karjas ei esine. Domineerimisele või allumisele viitavaid käitumismustreid oli märgata väga vähe, suhtlus toimus peaaegu märkamatult kehakeelega ja suhted põhinesid vastastikusel tunnustusel. Agressiivsust esines rohkem jooksuajal või kui emasel olid kutsikad. On tehtud ka uuring mittesuguluses olevatest kastreeritud isastest koertest koosneva rühma kohta – huntidele sarnast karjastruktuuri ei leitud ning kindlaid hierarhiaid ka mitte. Seega käituvad huntide ja koerte grupid siiski erinevalt.

Tänapäeval arvatakse, et koertevahelised suhted kujunevad välja eelnevatel kohtumistel saadud kogemuste põhjal. Näiteks tuleb perre uus koer, kes saab kiiresti aru, et vanemat koera ei tasu toidu läheduses tülitada, samas aga mõistab, et too mänguasjadest nii palju ei hooli. Seega võib ühel momendil jääda mulje, nagu vanem koer oleks dominantne, kui ta enne sööb, aga kui noorem koer napsab vanemal mänguasja suust, oleks justkui nooremal õigus.

Varasemad kogemused loevad ka siis, kui koerad kohtuvad esimest korda. Näiteks on üks afganistani hurt kohanud varem valget väikest koera, kes käitus tema suhtes agressiivselt. Ta kohtub tänaval väikese valge jack russelli terjeriga, kes kardab endast suuremaid koeri. Selline kohtumine on mõlemapoolselt väga pingeline ning võib väiksemagi vale liigutuse peale lõppeda nägelusega. Siin ei ole tegemist karjasuhete välja selgitamisega, vaid lähtutakse varasematest kogemustest.

Varasemate kogemuste põhine käitumine toimib ka koera-omanike suhete puhul. Kui omanik on olnud mingis kontekstis koera suhtes agressiivne, ilmutab koer rahustavaid kehakeele märke, et sarnast käitumist ära hoida. Kui koer on õppinud, et sellisest kehakeelest ei piisa omaniku leebumiseks, võib ta urisedes hoiatada – kui ka see ei toimi, rünnata. Õppinud, et agressiivne käitumine hoiab ebameeldivused eemal, koguneb tal julgust sarnaselt uuesti käituda, ning omanikule võibki tunduda, et koer on üle käte läinud ja üritab end “dominantselt” kehtestada.

Paljud koerte treenerid ja käitumise eksperdid on loobunud dominantsuse mõiste kasutamisest, sest ekslikust kasutusest on võrsunud karme koera psüühikat kahjustavaid treeningvõtteid nagu koera selili maha surumine ning vähem kahjulikke, kuid ebavajalikke nõuandeid nagu ajaliselt enne koera söömine karjajuhi staatuse näitamiseks.

Bristoli ülikooli teadlaste kogutud materjalist selgub, et koerad ei moodusta hundiga sarnaselt karjasid ning ka huntidel ei esine varem arvatud ranget hierarhiat, vaid karja moodustab perekond. Lisaks pole dominantsus koera iseloomu kirjeldav omadus. Seega dominantsust ja staatuse kehtestamist koerte agressiivsuse põhjuseks lugeda on ekslik ning agressiivsuse põhjusi peaks uurima teise nurga alt.

Artikkel on avaldatud Tunne Koera 2014 veebruari numbris