Monthly archives of “August 2013

comment 1

Mis võib tegelikult koertega seotud probleemide taga olla?

Kirjutan üle väga pika aja jälle tunnekoera blogisse. Olen koerandusest aasta jagu eemal olnud, pole koerte käitumisest või treenimisest lugenud ega kursustel käinud. Tänu sellele, ning kindlasti ka kassi võtmisele, on tekkinud koera pidamise suhtes veidi teine seisukoht.

Varem, kui minu tuttavad ütlesid, et koera koht on maal õues, mitte linnas, ütlesin trotsiga vastu, et kõik on võimalik kui väga tahta, ja saab ju koerale jalutuskäikudega piisavalt vabadust, liikumist, tegevust pakkuda ka korteris elades. Aga milline pingutus see on… Vähesed mõistavad selle pingutuse suurust kuid saavad tundma selle ülesande ebaõnnestumise raskust.

Nüüd on mul tekkinud mõte, et ehk olekski “maal õues” eluviis lahendus paljudele muredele, mis tänapäeva koeraomanikel on. Mõtleme korraks, mis on tavalisemad probleemid, millega pöördutakse foorumitesse või käitumisnõustajate poole ja vaatame, kas probleem laheneks, kui nad elaks maal ja koer oleks õues.

  • Närib keelatud asju.
    Ta näriks õues puuoksi ja ei hävitaks Dolce Gabbanasid.
  • Teeb häda tuppa.
    Ta oleks õueeluga harjununa saanud selgeks, et muru on õige koht, kuhu häda teha ja tuppa tulnuna ta suure tõenäosusega vaipa WC’na ei kasutaks.
  • Tirib rihmast.
    Ei pea ju maal käima rihmas jalutuskäikudel?
  • Kardab teisi koeri.
    Eesti talud on üksteisest tavaliselt nii kaugel, et koer ei ole kunagi sunnitud olema võõrastele koertele nii lähedal, kui linnas. Ka siis kui toimub kohtumine võõra koeraga, on põgenemisdistantsid suured ja kumbki koer ei tunne ennast lõksus olevana.
  • Haugub liiga palju.
    Esiteks tuletame meelde, et haukumine on täiesti normaalne koera eneseväljendusviis. Teiseks, korterisse lõksu jäänud koerad hauguvad tavaliselt igavusest, kuid maal õues oleks palju lõhnu, helisid ja hiiri keda taga ajada. Naabreid ka haukumine maal vaevalt nii palju häiriks, kuna nad on kaugel.

Ehk siis selle asemel, et probleemide lahenduseks võtta kasutusele järjest keerulisemaid õpetamismetoodikaid, tuleks astuda samm tagasi. Teie vanaemad-vanaisad pole arvatavasti palju koerte treenimisse ja treenimistehnikate uurimisse aega panustanud, ometi on neil väga armsad lapsesõbrad ja koduvalvurid maja juures.

Lähen nüüd oma aruteluga veelgi kaugemale, ja ütlen, et võibolla ei peakski inimesed endale koera “võtma”. Kas on üldse võimalik ja eetiline “omada” teist elusolendit? Kas me peaks äkki mitte üritama elusolendeid esemeteks taandada?

Minu väikelinnas elav sõbranna “sai endale” koera lihtsalt nii, et ülejärgmise naabri koer hakkas tihedalt nende maja juures käima. Lõpuks oli ta täieõiguslik pereliige, mängis õuel kassiga ja oli grillipidudel alati kohal. Tehti ainult niipalju et anti talle vahel süüa ning regulaarselt kirbu- ja ussirohtu. Suure osa päevast tegi koer linna peal ise tiire aga põikas  ka nende poolt läbi. Selline koera ja inimese suhe on täiesti puhas, lubades mõlemale poolele täielikku vabadust ja jättes igasugused omandisuhted kõrvale.

Koera mitteomamisel ei saa ka keegi sundida sind oma koera ketti panema, sest ta pole “sinu oma”.

Vaba koerte ja inimeste suhtlus toimub kohtades, kus on palju hulkuvaid koeri. Neid kahjuks üritatakse kinni püüda, varjupaika toppida ja omanikud leida, aga ma kahtlen selle teo vajalikkuses.

Kokkuvõtvalt öeldes olen ma jõudnud arusaamisele, et ehk on vaja minna back to basics – pöörduda tagasi loomulikuma suhte poole inimeste ja koerte vahel, viia suhtlus sellisele vabale kujule, nagu on see sajandeid varem olnud ja kenasti toiminud.